• Üleriigiline Kalapüügivõistlus - Kalake
  • Oodatud on nii suured kui väikesed
  • toidulaat
  • Toiduvalmistamise võistlused
  • Söömapüha peab ikka olema
  • N-Euro festivali pealavala aastal 2014

Eesti keelesfineng

Hea Toidu Festival - Grillfest 2019

7.-8. juuni 2019 Pärnu Vallikääru aasal kell 11.00-23.00

Esitleja

Suurtoetaja

Uudised & teated

Ümarmudil tuleb Grillfestile külla!

Ümarmudil - kes sa oled ja kuidas maitsed? Sellel teemal räägivad ja kokkavad Grillfestil mõlemal päeval kalagurud Hanno Kask ja Vladislav Koržets. Ümarmudila teemaline koolitusplats asub grillivõistluste veepoolses ääres, platsi "näoga" vastu vett nii nagu ühele kalakoolile kohane on. Ja seekord siis mitte "kohane", vaid "mudilane":). 

Selleks, et kohtumiseks Grillfestil oleksid meil mingisugusedki eelteadmised, laseme Hannol (fotol koos võrkujäänud mudilatega) alljärgnevalt veidi harivat eeltööd ära teha: 
Viimase paarikümne aastaga on Eesti rannikuvetesse tekkinud ja siin usinalt paljunema hakanud uus kalaliik – ümarmudil (Neogobius melanostomus). Praeguseks hetkeks on see visa ja vastupidav tulnukas muutunud paiguti sedavõrd tavaliseks, et moodustab põhjaõnge või võrguga püüdjate saagist arvestatava või isegi valdava osa. Kas ta kõlbab ka süüa?

Ümarmudila kodukohaks loetakse Musta ja Kaspia merd ning nende vesikondi. Sealsetes vetes on ümarmudil hinnatud töönduskala, kus teda kasutatakse toorainena konservitööstuses ja jõusöödatehastes. Sportliku püügihuvi rahuldavad selle kalaga Musta mere äärsetes limaanides (mere rannaläheduses moodustuvad kohati merega ühenduses olevad soolase ja madala veega väikejärved) poisikesed, kes seda sealt põlvesügavusest vees kahvlitega välja püüavad. Oma silmaga olen näinud ümarmudilat (vene k bõtšok) müügil ka Sotši turul nii suitsutatuna kui ka soolatult ja kuivatatult.

Ümarmudila mõõdud jäävad reeglina 25 cm piiridesse, üksikute isendite pikkus võib olla ka 30 cm ja veidi enamgi. Pean ütlema, et mina ühtegi nii suurt tabanud ei ole. 

Esimesed ümarmudila leiud Läänemeres registreeriti Poolas. Tänaseks on seda kala sealkandis sedavõrd, et toimib korralik töönduslik püük ja konservide tootmine. Poolakate toodangut on võimalik leida ka Eesti kaubanduskettide lettidelt. 

Esimesed ümarmudila leiud Eesti vetest jäävad 1990ndate algusesse ja Väinamere piirkonda, esimese kindlalt teadaoleva asurkonna moodustasid ümarmudilad 1990ndate teises pooles Muuga sadama akvatooriumis. Sealt käidi uut imekala ussi ja tonkaga püüdmas veel enne sajandivahetust. 2000ndate aastate alguses saadi ümarmudilat aga juba edukalt ka Muuga sadamakaide väliskülgedelt. 2009. aastal sain isiklikult 25-meetrise räimevõrguga Muuga lahest, Armuneeme otsa juurest kümmekond 10 cm pikkust mudilat, mille saatsin tollal Tartu Ülikooli Mereinstituudi teadlasele Henn Ojaveerile. 2011. aasta augustis püüdis 25-meetrine räimevõrk ühe ööga samast kohast, umbes 10 meetri sügavuselt, juba 125 ümarmudilat. 4 meetri sügavusel olevasse ahvenavõrku takerdus aga sama ajaga 20 suuremat, nii umbes 25 cm pikkust kala.

Kõigele sellele tuginedes võib väita, et et ümarmudila arvukus Muuga lahes on paari viimase aastaga plahvatuslikult tõusnud. Lisaks on oma asurkond tekkinud ka Pirita jõe suudme basseinis. Seda on kinnitanud ja kirjeldanud ka hobisukeldujad. Nimelt pidavat ümarmudil päevasel ajal lesima kividevahelistes pragudes ja urgudes, nii et ainult pea näha on. Ohu korral tõmbab ta sellegi välkkiirelt urgu peitu. Tänu niisugusele käitumisele on ta röövkaladele ja muudele vaenlastele raskesti tabatav. Popp koht ümarmudilate püügiks on veel ka Linnahalli juures.

Minu subjektiivne arvamus ümarmudila leviku kohta Eesti vetes tugineb mu enda püügikogemusel ja minuni jõudnud juttudel, kuid julgen arvata, et see läheb väga kiire kasvu suunas. Julgen ka arvata, et kõnealune võõrliik on tugevaks toidukonkurendiks meie rannikuvööndis elutsevatele põhjakaladele nagu lest, kammeljas, emakala ja mõned muud liigid. Ümarmudila puhastamisel olen selle kõhust leidnud põhiliselt sinikarpi, mida see kala tänu oma tugevatele lõugadele lihtsasti purustada suudab. Lisaks on paljude (just madalamast veest saadud) suuremate mudilate kõhus olnud ka emakala, ogaliku, ahvena, kogre ja särje noorjärke. Lennusadamast tabatud isendite soolestikust olen leidnud ka sama hulkharjasussi, millega siig seal maiustamas käib. Võib öelda, et tegu on ühe apla elukaga, kes õgib sisuliselt kõike, millest jõud vähegi üle käib.

Rääkides ümarmudila kulinaarsest küljest, olen proovinud seda nii suitsutada kui praadida ja mõlemal juhul on tulemus olnud esmaklassiline. Tegu on puhta maitse ja lumivalge lihaga kalaga, mida on suhteliselt lihtne puhastada. Nahaga praadimiseks tuleb kehalt maha kraapida ka soomused, suitsutamisel seda teha pole tarvis. Ümarmudil on n-ö rümbakala, kellelt puhastamise käigus eraldatakse pea. Osava ja mitte lõpuni tehtud lõike puhul jooksevad pea eraldamisel kehast välja ka soolikad. Praadimiseks ettevalmistamisel soovitan kääridega rümba küljest maha lõigata ka uimed. Söömisel tuleb arvestada, et ümarmudila liharümbas leidub lisaks selgroole ja roietele veel mõningaid luid, mis lohakal käsitsemisel kergesti sööja kurgus uue koha leiavad.

Kuigi meil veel andunud mudilakütte palju pole, võiksid kalastajaid selle kala püüdmise peale siiski tõsisemalt mõelda. Samuti tasuks kalastusvõistluste korraldajatel mõelda paikadele, kus mudilat saakkalana tabada õnnestub. Ka võrgumeestel tasub vahelduseks mudilapüügile keskenduda. Ümarmudilat on tore ja omamoodi „sportlik“ võrgust välja koukida, kuna tegu on kalaga, kes püsib kaua elus ning kalameest võimaluse tekkimisel koheselt hammustab. Väiksemate isendite hammustuste puhul pääseb tavaliselt vaid ehmatusega, suuremad suudavad ka juba haiget teha. Oluline on aga see, et ükskõik, kuidas me ümarmudilat ka ei püüa, anname me igal juhul omapoolse panuse kõnealuse võõrliigi ohjeldamisele meie vetes.

Vladislav Korzets.jpg